Ma olen ema ja New Mexico osariigi aasta õpetaja: just nii aitan ma tervel riigil kaugõpet teha
MA OLEN EMA JA NEW MEXICO OSARIIGI AASTA ÕPETAJA: JUST NII AITAN MA TERVEL RIIGIL KAUGÕPET TEHA
Autor: Mandi Torrez
New Mexico aasta õpetajana aitan ma kaugõpet uuendada, loon strateegiaid koolide turvaliseks taasavamiseks ning töötan selle nimel, et haridus oleks kõigi jaoks kvaliteetne. Samal ajal hoolitsen ka enda laste eest.
Ülikooliõpingute kolmandal aastal kohtasin oma esimest ladina keele professorit. Colorado maakohas üles kasvades ei olnud mul kunagi õpetajat, kes näeks minuga sarnane välja. Ta oli minu silmis kuninganna. Ühel päeval rääkis ta sellest, kui kaugele ma juba jõudnud olen ning kuidas saaksin teistel aidata sama saavutada. Pärast ülikooli lõpetamist ja ajakirjanikuna töötamist jõudsin lõpuks hariduse valdkonda. Ma kolisin Bostonisse ning tegelesin õhtuti magistriõppega, päeviti töötasin aga algkoolis.
Soovisin oma abikaasa Russelliga New Mexicosse paikseks jääda, et olla oma perekonnale lähemal. Kui ma nägin aga alustava õpetaja palganumbrit, siis ütlesin endale: „Ei, seda ma küll ei tee.“ Palgad olid sellel hetkel väga madalad. Kuna enam kui pooled õpilased olid ladinaameeriklased, siis sain aru, et just seal on mul võimalik ennast teostada ja asju muuta.
Üheksa aasta jooksul õpetasin kolmanda ja neljanda klassi õpilasi Placitase algkoolis, mis asus meie Rio Ranchos asuva kodu lähedal. Kasvatasime seal kahte last. Ma olen edendanud CLRI-d (Culturally and Linguistically Responsive Instruction) – see tähendab laste kultuuri arendamist klassiruumis. Näiteks tunnevad paljud lapsed ennast kätt tõstes ebamugavalt. Samuti ei julgeta küsimustele kõva häälega vastata. Kuna nad on pärit rohkem kogukondlikust kultuurist, siis sain aru, et vahel on neil vaja probleemist hoopis üksteisega rääkida. Seega otsustasin lapsed gruppidesse jagada ning võimaldada neil asju omavahel arutada. See aitab lastel avaneda ja end kodusemalt tunda.
Mul on au öelda, et mind valiti 2020. aastal New Mexico osariigi aasta õpetajaks. Enne pandeemiat rääkisin sellest, kuidas tööjõud peaks olema mitmekesisem. Pandeemia ajal oli minu ülesandeks vastata õpetajate kiireloomulistele meilidele, mis olid seotud tervise ja turvalisusega. Otsisin neile ressursse virtuaalõppe läbiviimiseks, pakkusin sotsiaal-emotsionaalset tuge ning aitasin lastel aru saada, mis on sotsiaalne õiglus. Samuti kirjutasin ajalehtedesse arvamusartikleid.
Võib öelda, et õpetajate esindajaks saamine osariigi tasandil on suurem töö kui ma arvasin. Kuidas panna
virtuaalõpe tööle, kui õpilastel ei ole Wi-Fi ühendust või arvutit, mida selleks kasutada? Ebavõrdsus kerkis palju rohkem esile. Aga õpetajad on vastupidavad ja kohanemis-võimelised. Ja ma tean, et me saame oma töö tehtud. Meile on antud see võimalus selleks, et kogu süsteem enda jaoks ümber mõelda. Olgu selleks siis meie õppekava või hinnete jagamise poliitika. Oleme teeninud välja inimeste austuse ja nüüd saadakse aru, kui tähtis meie töö on. See on hulganisti võimalusi juurde tekitanud.
Ma tahan, et kõik püsiksid optimistlikud, sest meie lapsed vaatavad ja järgivad meid. Sa ei pruugi nõustuda sellega, kuidas sinu laste kool asju korraldab, aga ära ütle seda oma laste ees. Jaga oma muresid sõprade ja elukaaslasega privaatselt. Laste jaoks tuleb säilitada positiivsus kooli suhtes.
New Mexico on alustanud virtuaalõppega ja kui olukord on turvalisem, läheme üle hübriidõppele, kus on osaliselt ka kontakti. Meie pere vanim tüdruk Ava (6) käib praegu esimeses klassis ning osaleb tundides virtuaalselt. Meie kõige noorem tüdruk Elena (3) on kodus ajal, mil lasteaiad on suletud. Minu abikaasa Russell töötab Associated Pressi heaks ning meil on oma kõrgemate töötasude üle hea meel. Samas võin öelda, et aasta ema ma ei ole olnud. Ka minu lapsed tulevad vahel tähtsate Zoomi koosolekute ajal nuttes ekraani juurde. Nagu ka kõik teised – ma püüan alles nüüd aru saada, kuidas neid olukordi lahendada. Ja ootan juba päevi, mil ma saan uuesti klassiruumis olla.
