Miks mu laps hammustab?

Kogemuslugu:

Meie peres on 3 last (12-4-2) ja kõige pisem 2 aastane väljendab ennast pidevalt hammustamisega. Oleme sellest rääkinud ja ta on isegi juba valmis meie eeskujul hiljem vabandama õe ees, kuid olukord kordub igapäevaselt. Enamasti on haavatavaks 4-aastane õde, kuid samas on ta hammustanud kõiki pereliikmeid ja isegi eakaaslasi. Kuna ta on päris tugev poiss, siis on ka jõudu palju ja hammustamine on lõppenud tihti verevalumi või lausa haavaga. Ja nii iga päev, mida teha?

Vastab psühholoog-pereterapeut Marlen Tammsaar-Ojamets (www.mindguide.me)

Hammustamine on varases nooruses suhteliselt tavaline nähtus, seega ei ole te üksi. Lapsed hammustavad, et mingi olukorraga toime tulla või siis oma esile kerkinud vajaduse rahuldamiseks. Väikesed lapsed kipuvad oma käitumises olema impulsiivsed, oluline on neid suunata muudele tegevustele või vajadusel keelata. Varases nooruses puudub lastel arusaam, et teiste löömine või
hammustamine tekitab valu, see lihtsalt tundub neile hetkel hea mõttena. Lapsed reageerivad olukordadele füüsiliselt, kuna nad ei oska sõnadega olukordi lahendada. Vahel on sellise käitumise taga ka armukadedus ja ebaselge arusaamine koostööst ja asjade jagamisest. Mängus kaotamine või soov oma asju mitte jagada võib tekitada olukorra, kus väike laps muutub agessiivseks. Meeles tuleb pidada seda, et kaklus ja agressioon on kaks erinevat asja –
ühe puhul ei ole sekkumine vajalik, kuid teise puhul tuleb sekkuda. Poisid on oma agressiivsuse väljendamisel otsekohesemad, vahetuvad ja füüsilisemad, tüdrukud aga verbaalsemad. Õdede- vendade vahelised kaklused on nendevahelise hierarhia sisse seadmise viis, kus rolli mängivad nii sugu, vanus, vanusevahe ja laste arv.

On oluline aru saada mis on kaklemise ja agressiivsuse taga, kuid ühtlasi oluline on lapsele
selgitada, et sellist käitumist ei tolereerita. Iga laps, kes võib kodus käituda agressiivselt, võtab
kaasa teadmise, et selline käitumine on lubatud ka sõbra juures, lasteaias või koolis. Kui mängu
käigus toimub pidev kaklus, siis on oluline, et teie laps saaks aru mida tähendab jagamine – seda
saate te ette näidata nendega koos mängides.

Laps võib hammustada kui:

  • Ta ei oska enda vajadusi ega tugevaid tundeid (nt viha, pahameel, rõõm, frustratsioon,
    armukadedus) sõnadega väljendada.
  • Tal on rahuldamata lähedusevajadus – see on tema viis teada anda, et vajaks rohkem hellust,
    õrnust ja lihtsalt nauditavat koosolemist.
  • Laps vajab isiklikku ruumi (nt teine laps on talle liiga lähedal).
  • Ta ei tule toime ümbritsevate häälte, valguse või aktiivsuse tasemega konkreetses olukorras.
  • Soovib eksperimenteerida – soov näha, et mis juhtub kui ta hammustab.
  • Vajab aktiivsemat mängu.
  • Ta on üleväsinud.
  • Tal tulevad hambad.
  • Ta soovib oma hambaid „sügada”.

Lapse mängu vaadeldes saate te tõenäoliselt aru, millal laps hammustama hakkab.

Mõned küsimused, mis võivad aidata lapse käitumisest aru saada:

  • Mis juhtus enne seda, kui ta hammustas?
  • Kellega ta mängis?
  • Keda hammustati? Kas alati sama inimene või keegi teine?
  • Mida ta parasjagu tegi?
  • Kus ta parasjagu oli?
  • Kellega ta koos oli?

Kui mõistate, mis on hammustamise põhjuseks, siis saate ka vastavalt reageerida ja edukalt sellise käitumise lõpetada.

Kui märkate, et laps plaanib hammustama hakata, siis võite:
• Teda mõne mänguasja või raamatuga tegevusest eemale meelitada (sellises vanuses laps ei
oska ennast ühest tegevusest teise ümber lülitada ja vajab selleks abi). Eesmärgiks on pinget
maandada ning lapse tähelepanu mujale juhtida.
• Aita oma lapsel tekkivaid tundeid sõnades väljendada (sa oled kurb, et ma ei lubanud …, sa
oled pahane, et ta võttis …, sa oled õnnetu, et …)

Õpeta laps asju jagama. Selgita miks hammustamine valus on ja miks seda ei tee.

Mis saab siis, kui laps on kedagi hammustanud?

Oluline on ise rahulikuks jääda. Te võite olla pahane, kurb, häiritud, mures või teil võib olla piinlik.
Kõik need tunded on normaalsed, kuid reageerimine olukorras, kus olete emotsionaalne, ei ole
väga hea mõte. Enne olukorraga tegelemist hingake sügavalt sisse ja välja või tehke midagi muud,
mis teid rahustab. Oluline on kasutada rahulikku hääletooni ja öelda: „Ei hammusta.
Hammustamine on valus.” Peegeldage ka mida haiget saanud inimene tunneb. Peegeldus võiks olla
lühike ja selge. Näiteks: „Su õde nutab, kuna sa hammustasid teda. Ta sai haiget. Hammustamine on
valus”.

Järgmise sammuna suunake oma tähelepanu lapsele, kes haiget sai. Lapsed saavad üsna
ruttu aru, et hammustamise, kaklemise ja agressiivse käitumise tagajärg on kohene tähelepanu. See
on küll negatiivne tähelepanu, kuid lapse jaoks on see parem variant, kui üldse mitte tähelepanu
saada. See aga võib soodustada hammustamise jätkumist tulevikus. Kui vanemad suunavad oma
tähelepanu ja energia sellele, kes haiget sai, saab laps selge sõnumi, et kellegi hammustamine ei too
tähelepanu tema peale. Hammustatut lohutades õpetate ka hammustajale empaatiat.

Käitumise ümberõppimine võtab aega. Kui teie laps oskab ennast väljendada, siis rääkige temaga
läbi erinevad võimalused, mida järgmisel korral kasutada. Aidake lapsel olukorrast väljuda. Te võite
ta tähelepanu köita millegi muuga, mida ta saab haarata või millega mängida. Võite ka lapselt
küsida, et millega ta nüüd mängida sooviks. Oluline on see, et ka kõik last ümbritsevad
täiskasvanud ja suuremad lapsed toimiksid sarnasel viisil. Kui üks lubab ja teine mitte, siis ei pruugi
laps mõista, et teeb teistele haiget ja et nii ei või käituda. Asjad, mis kindlasti sellises olukorras ei
toimi on hääle tõstmine, lapse häbistamine, karm karistamine või vastu hammustamine.

Veel kasulikku vaatamist siit “Mida laps vajab muutlikel aegadel?”

Leave a Reply

Müügitingimused Privaatsustingimused
Copyright © 2021 Meaningful Talks