Kiindumusteooria

Kiindumusteooria väidab, et esimestel eluaastatel on meie arengu jaoks kriitiliselt oluline tugev emotsionaalne ja füüsiline kontakt ühe esmase hooldajaga. Kui see kontakt on tugev ja meil on turvaline kiindumussuhe, siis tunneme ennast ka maailma avastamisel turvaliselt.

Me teame, et on olemas turvaline tagala, kuhu saame igal ajal naasta. Kui meie kontakt on nõrk, siis on meil ebaturvaline kiindumussuhe. Me kardame eemalduda või avastada seda üsna hirmutava väljanägemisega maailma, sest me pole kindlad, kas me saame tagasi pöörduda. Turvalise kiindumussuhtega inimestel on väidetavalt parem usaldusvõime, nad on võimelised teistega kontakti looma ja on seetõttu elus edukamad. Ebaturvalise kiindumussuhtega inimesed kipuvad teisi mitte usaldama, nende sotsiaalsed oskused on puudulikud ja neil on probleeme suhete loomisega.

Kiindumussuhe jaguneb turvaliseks ja kolme tüüpi ebaturvaliseks kiindumussuhteks:

• ärev/ambivalentne,
• ärev/vältiv ja
• ärev/kaootiline (desorganiseeritud)

Stressisituatsioonis reageerivad esimesed kolm organiseeritult, viimane aga desorganiseeritult.

Teooria paremaks mõistmiseks kasutame näitena härra ja proua Smithi, kellel on 4 last: Luukas, Anni, Joe ja Amy.

Smithid on armsad lapsevanemad, kes kallistavad oma lapsi, hoiavad silmsidet, räägivad soojalt, ja on alati oma laste jaoks olemas. Kuid ühel päeval jääb härra Smith väga haigeks ja sureb. Proua Smithi jaoks muutub elu nüüd väga raskeks. Ta päevad mööduvad töötades, üritades samal ajal oma laste eest hoolitseda. Mis on võimatu ülesanne.
Kuueaastasena on Luukase aju suuremas osas välja arenenud, tema iseloom on tugev ja tema maailmavaade on aluse saanud.

Uus olukord ei mõjuta teda väga sügavuti – ta teab, et tema turvapaik – ema – on endiselt alati olemas. Ta tunneb ennast turvaliselt kiindununa. Hiljem saab temast usalduslik ja optimistlik noormees. Tema minapilt on positiivne.
Annil, kes on kolmeaastane, on raske toime tulla uues olukorras tähelepanu puudumisega. Anni jaoks käitub ema nüüd ettearvamatult. Laps on ärevuses nende suhte pärast ja selle tagajärjel muutub klammerduvaks. Ema tähelepanu saamiseks peab ta tõstma emotsionaalset seisundit ja kõvemat häält tegema. Kui ema lõpuks reageerib etteaimatava reageeringuga, käitub Anni ise ambivalentselt ega näita oma tõelisi tundeid. Hilisemas elus arvavad teised, et Anni on ettearvamatu või tujukas. Tema minapilt on vähem positiivne. Tema kiindumusmuster on ärev ja vastuoluline.
Kaheaastane Joe veedab oma päevad onu juures, kes teda armastab, kuid arvab, et hea kasvatus tähendab rangust. Kui väike Joe näitab liiga palju oma emotsioone välja või on liiga valjuhäälne, saab onu vihaseks ja mõnikord ka karistab. See hirmutab Joe´d. Ta õpib, et hirmu vältimiseks, peab ta vältima oma tunnete väljendamist, seda ka teistes olukordades. Täiskasvanuna jätkab ta sama strateegiat ja tal on probleeme suhete loomisega. Tema pilt endast on küllatki negatiivne. Tema kiindumussuhtemuster on ärev ja vältiv.

Amy, kes on ainult üheaastane, saadetakse lasteaeda. Sealsed kasvatajad on halvasti koolitatud, üle töötanud ja sageli väga stressis. Mõni on lausa kuritahtlik. Amy muutub seetõttu ärevaks nendesamade inimeste pärast, kellelt ta otsib turvalisust – konflikt, mis lammutab täielikult tema arusaamise armastusest ja turvalisusest. Kuna ta kogeb hirmu ilma lahenduseta, üritab ta vältida kõiki sotsiaalseid olukordi. Täiskasvanuna ta ei usu, et on armastust väärt. Tema minapilt on väga negatiivne. Ta kiindumusmuster on ärev ja kaootiline.

Meie kiindumusmuster kujuneb meie elu kõige esimestel aastatel – ajal, mil oleme liiga väikesed, et oma ärevusest teada anda ja selle tagajärjel võime kogeda kõrget stressitaset. Siis toodab adrenaliininääre, meie neerupealne, stressihormoone, adrenaliini ja kortisooli. Südame löögisagedus suureneb, vererõhk tõuseb ja me muutume valvsamaks. Kui seda juhtub liiga sageli, siis nimetakse seda toksiliseks (mürgitavaks) stressiks. Mürgiseks, kuna see kahjustab lapse aju arengut ja nõrgestab immuunsussüsteemi. Looteperioodil või väga varases eas võib toksiline stress muuta isegi geneetikat, mis võib mõjutada meie tervist isegi aastakümneid hiljem.

“Tundmatut olukorda“ simuleerides saame kiindumusmustrit hinnata juba aastavanusel lapsel. Selleks laseme lapsel mõni minut toas emaga mängida. Siis jäetakse laps üksi. Võti on lapse reaktsioonis, kui ema naaseb. Turvaliselt kiindunud lapsed tavaliselt kõigepealt kallistavad oma ema, siis rahunevad ja saavad lõpuks uuesti mängima hakata. Ebaturvaliselt kiindunud lapsed võivad olla ambivalentsed ja vältivad. Mõni ei suuda nutmist lõpetada või keeldub edasi mängimisest.

Esimeste eluaastate kiindumussuhte pikaajalised mõjud on hästi dokumenteeritud. Kiindumusteooriat kasutades suutsid Minnesota ülikooli teadlased ennustada 77% täpsusega juba 3-aastaselt, kas laps suudab keskkooli lõpetada. Ühes teises uuringus paluti Harvardi tudengitel hinnata, kui lähedastena nad ennast oma vanematega tundsid. 35-aastat hiljem uuriti nende tervist. 91%-l neist, kes ütlesid, et neil oli oma emaga üsna katkine suhe, diagnoositi ka terviseprobleemid, sealhulgas pärgartertõbi, hüpertensioon ja alkoholism. Neil, kes olid kinnitanud, et suhted olid head ja soojad oli halvema tervise näitaja vaid 45%.

On ka teine põhjus, miks esimesed eluaastad väärivad erilist tähelepanu. See aeg on kogu järgneva elu käitumiste lähtekoht. Laps, kes on kaheaastaselt turvaliselt kiindunud, suudab juba lasteaias sõpru leida. Nende maailmapilt tugevneb iga suhtega ja neil kujuneb optimistlik hoiak. Selle tulemusel loovad nad head suhted koolis, siis ülikoolis ja hiljem tööl. Väga ebaturvaliselt kiindunud lapsed võivad kõik sellised võimalused kaotada.
Kiindumusteooria rajaja, psühholoog John Bowlby on väitnud: „Mida ei saa rääkida emaga, seda ei saa ka iseendaga rääkida.“ Teisisõnu, kellel on ebaturvaline kiindumussuhe, ei pruugi iseennast päris hästi mõista. Et teada saada, kes nad on ja mida nad tunnevad, peavad nad võib-olla ajas väga palju tagasi minema.

Allikas: Tõlge Youtube videost “The Attachment Theory – How childhood affects life”